blogi

Just nimelt, peale seda olen ilmselt eestist kadunud ja selle riigi tolmu jalgelt pühkinud. Miks? Eesti on nagu väike vene oblast kuskil pärapõrgus. Rahvas kisa ei tee, kuid hääbub vaikselt. Ilmselt peavad enamus mind mingisuguseks virisejaks kes tööd ei leia. Pole ju mõtet 400-500 eurise töötasu pärast orja mängida. Olgem ausad, poodi minnes laod korvi täis ja su 15-20 euri mis sa päevaga teeninud oled, kaob. Riideid tahad osta, hobidega tegeleda, väljas tahad käia, maksud vaja maksta. Ilmselgelt sina kes sa elad vanematega, seda ei suuda mõista. Ma ei pane pahaks, ka mina ei saanud sellest aru. Pisiasjad mis me ostame, wc paber, nõudepesuvahend jms, teevad tegelikult kokku lüües juba suht priske summa.  Sisuliselt käid sa tööl selleks, et kuidagi ots-otsaga välja tulla. Ma ei näe sellisel asjal erilist mõtet, kus riik rahvast vaikselt hävitab. 

Teisalt on raske ilmselt oma vend, õde ja ema siia jätta. Pole neil samuti kerge, vähiravim on ~ 100 euri. Riik enda taskust seda ei maksa. Kui raha ei ole, sured vaikselt nurgas. Sõbrad ilmselt kaovad, mis on iseenesest ainult pluss, sest tõelised sõbrad jäävad. Ühesõnaga enda jaoks ma siin riigis mingit tulevikku ei näe. Ja kui mõned inimesed peavad mind nüüd idioodiks siis on mul siiralt ükskõik. Kui tahate omale paremat elu lubada siis tuleb selle poole püüelda ja mitte teisi kuulata. 

Jätke maha veel kui võimalust ja motivatsiooni on, joostes võhma enam üldse pole. Hingeldan nagu kodutu parm hetkel.

Kohe kohe kupatame treileriga Tartusse suksu järgi. Ahjaa, kass on ruuterisse armunud vist, magab ja lõugab seal peal. 

Oeh, üsna masendav on olla hetkel, joon teed, söön, mõtlen mis filmi tõmmata. Igavus on täielik win eksole. Rootsist ka paar sõna, hommikul läksime kesklinna, tuiskas. Mul seljas ainult t-särk ja jakk (ofc püksid ka). Mul hakkas ühest tüübist kahju, pilusilmne, seisis tuisus, reklaamsilt seljas. Leidsime talle ühiselt õige nime: Visa hing. Suitsu ei soovita väga teha seal, inimesed vaatavad sind nagu Joseph Fritzlit (või mis iganes selle haige pervi nimi oli). Laevas oli enam-vähem norm, va 4 trussikutes paksu vene vanameest kellel oksenire kõhul. Lendasid kajutist välja nagu Kapis olevad omasooiharad. Väidetavalt segasime me nende rahu. Laeval üllatasid mind purjakil rootsi ja soome memmed. Nad on nagu kärbsed kes kevadel ärkavad ja lendama hakkavad. Talvel koovad lastelastele sokke ja kevadel joovad end täis laevas.

Tagasitulles oli päris metsik tuul, laev kõikus suht jubedalt. Oleks ma tol hetkel õue suitsu tegema läinud teki või rätikuga.  Siis kükitaks ma ilmselt hetkel kuskil rootsi saarekesel nagu Crusoe.